President Viljari ajal istutati jahisadamasse roosipõõsad, mis ka aastal 2015 kaunilt õitsevad.
Kui ma veel president ei olnud, mõtlesin ikka, et klubi elu peaks oluliselt elavdama, et mehed tahaksid klubis olla. Presidendina sain aru, et tegelikult on kõigil niigi palju tegemisi ja “elulisus” ei saa liiga oluliseks muutuda. Minu tollase presidendiaasta mõte oli ROHKEM KOOSTÖÖD. Nii said klubi üheteistkümnendal eluaastal uuteks tegemisteks klubi ajalooraamatu koostamine, infolehed igal koosolekul igale mehele, ajurünnakud uute ideede saamiseks ja koostöö elavdamiseks, oksjon iga koosoleku lõpul, klubi oma jõulukaardid ja sünnipäevakaardid. Mäletan, et lionsballil Pärnus käis lausa 18-liikmeline delegatsioon.
Koostöös LC Slitega kinkisime Kuressaare Vanalinna Kooli puuetega laste klassile koopiamasina ning paljuski tänu sellele tunnustati klubi ka 2000. aasta parima annetaja nimetusega ning vastava diplomiga Mittetulundusühenduste Saaremaa Tugikeskuse ja Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtsutuste Liidu poolt. Aasta kõige erksamaks tegevuseks sai aga kindlasti üheskoos rajatud rosaarium Kuressaare Jahisadama territooriumile. Abiks tuli ka klubist juba lahkunud Ülo Roos, kes ütles, et nii tänuväärses töös kohe pidi kaasa tegema. Ja muide, traditsioonilisel charterpeol, emadepäeva eelõhtul, elasime kaasa ka Eurovisiooni võiduloole – Padar-Bentoni “Everybody”. Eesti võit tegi meid meie peol veelgi õnnelikumaks. Seda enam, et nii laulu pealkiri kui ka sisu peegeldab paljuski just lionismi püüdlusi.