Aado Haandi – 2017/2018

Minu teine presidendiaasta oli väga erinev eelmisest. Ikkagi enam kui 20 aastat vahet. Olud ja inimesedki teised. Samas on meie klubil aegade jooksul välja kujunenud palju traditsioonilisi ettevõtmisi, meie tegemiste kalender on väga tihe ja midagi päris uut sinna mahutada üpris keeruline.

Mida traditsioonilist tegime? Käisime veli Aadu juures vähki püüdmas, pidasime uue ja vana juhatuse ühist koosolekut, taas oli nooleviskevõistlus veli Mati juures, toitlustasime Saaremaa ralli publikut, varusime ja müüsime jõulukuuski. Kuressaare üksikud eakad said jälle jõulupakid. Pidasime ära oma lipupeo. Oli vastlapäev ja heategevuslik tantsuõhtu ning kevadel laat ja Charter night. Ning hooaja lõpetasid ühine grillimine Perekodu lastega ning piirkonna suvepäevad.

Keda ja kuidas aitasime? Tavapäraselt said Saaremaa lasterikaste perede lapsed koolitarbeid. Invaühingu majale aitasime soetada uue akna. Üks muusikakooli laps sai toetust digiklaveri ostuks. Rahastasime osaliselt Muhu lasteaia piirdetara ehitamist. Perekodu lapsed said käia teatris Kunksmoori vaatamas ja Rüütli spaas ujumas. Puuetega lastele olid meie klubi poolt jõulupakid ja nende vanematele jõulupeo kohvilaud. Läbi kogu hooaja tasusime Puuetega Inimeste Koja transpordiarveid, et puudega inimesed saaksid ujumas käia. Märkimisväärse summaga toetasime Silvi Filippovi vähiravi. Kahjuks pole Silvit enam meiega, aga hea ikkagi, et aidata saime. Kevadel maksime stipendiume koolilõpetajatele. Saaremaa Ühisgümnaasium, Kuressaare Gümnaasium, Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasium, Kuressaare Vanalinna kool, Kuressaare muusikakool ja Kärla põhikool olid need õppeasutused, kuhu meie stipendiumid jõudsid. Üks asi ses aitamise ja märkamise tegevuses oli eriline, sest aasta ise oli eriline – Eesti vabariigi 100. juubeli aasta. Sel puhul otsisime üles need Saare maakonna inimesed, kes vabariigi sünniaastal, 1918, sündinud olid. Kõik nad said meilt kingiks kauni pühendusega juubeliraamatu, kena kommikarbi, naised pleedi ja mehed salli. Ja meie ise saime vastu ilusa emotsiooni nende inimestega kohtumiselt.

Mis oli uut või mis oli teistmoodi? Eks juba see äsja mainitud vabariigi eakaaslaste meeles pidamine. Ja mõned asjad veel. Sügisjaht koos Saku klubiga oli seekord uues kohas – Mustjala jahiseltsi maadel ja jahi lõpetamine Selgase külas Värava talus. Uus oli ka laada toimumise koht. Juba sügilel oli selge, et pargis me laata enam teha ei saa. Kaalusime erinevaid võimalusi, kõige enam Raiekivi säärt ja lossi hoovi. Neist viimane jäigi sõelale. Kui kevadel laada lõpetasime, võisime tõdeda, et olime teinud õige valiku. Teistmoodi oli naistepäeva tähistamine. Leedi Lemmi sai seekord lihtsalt leedi olla ega pidanud köögis mehi juhendama. Seda tegi restoran Gru peakokk Ahti Haandi ja kui juba söögilauas istusime, tutvustas veinimaailma saladusi tolleks ajaks kahekordne Eesti parim sommeljee Ketri Leis. Toredad ja miskis mõttes teistsugused olid kokkusaamised LC Kristiinega. Kui neid Tallinnas külastasime, saime teha tutvust Kultuurikatlaga, näha raekojas Enn Kunila kogust kokku pandud kunstinäitust ning nautida Tallinna linnateatri etendust „Kaks vaest rumeenlast”. Kui see käik oli miskis mõttes traditsiooniline, siis Kristiine klubi vastukülaskäik polnud seda mitte. Siis istutasime üheskoos metsa. Üks ühekordne uus asi oli veel – klubi tantsukursus. Juhendajateks Kairo ja Sinikka Pilviste.

Aitäh kõigile, kes aitasid sel Lions- aastal asju vedada, kaasa tulid ja kaasa lõid.

Aado Haandi

Comments are closed.